Tegemist on kutsutud konkursi võidutööga. Mahuline lahend tuleneb peamiselt detailplaneeringu poolt sätestatud nõuetest, makstes viimasele kohati lõivu ehk pisut madalate korruste näol. Hoone koosneb kolmest mahulisest struktuurist - olemasolev kauplusehoone, uus kauplusehoone, büroopinnad ja korterid. Erinevad funktsioonid on arhitektuurselt erinevalt artikuleeritud, silmas pidades tekkivat ühtset tervikut. Kaupluse- ja büroopindu iseloomustavad valged tsementplaatidest seinappinnad, mida liigendavad vertikaalsed valged ribid. Tsementpindadele sekundeerib klaas ja hele puit. Elukorrused on planeeritud nn galeriitüüpi, tekitades omanäolise ja kordumatu sisehoovi kaubanduspindade katusele. Mahud on tugevasti liigendatud. Peamisteks materjalideks tume puit, tume tsementkiudplaat ja erineva läbipaistvusastmega klaas. Konkursitöö üheks silmapaistvamaks elemendiks olnud pikki jõepoole sirutuvaid rõdusid, tuli kahjuks kohaliku omavalitsuse nõudel tugevasti kärpida.
?Maja nagu varajaste arvutiinimeste unistustes – Sa ei pea enam kunagi kodust lahkuma. Põimuvad elamine, kontorid, pood ja söögikoht. Kõike seob privaatne katuseaed. ?2005a toimus arhitektuurivõistlus olemasoleva Konsumi poe juurdeehituse parima arhitektuurse ideekavandi saamiseks. Võistluse aluseks oli detailplaneering ning tellija lähteülesanne. Iseenesest oli kõik väga traditsiooniline – nii mitu protsenti äripinda, nii mitu protsenti kortereid. Detailplaneeringus torkas silma üks huvitav märkus – rõdud võivad ulatuda üle krundi piiri linna maale. Planeering nägi ette ka kerge paadisilla rajamise vahetult hoone juurde jõe äärde. ?Tartule on pikalt ette heidetud vähest avatust jõele. On suisa öeldud, et linn justkui näeks jões takistust, mitte kui võimalust. Oli selge, et kavandatav hoone peab olema lüliks, mis ühelt poolt raamistab jõge, teisalt seob ümbritsevat linnaruumi veega. Linnaruumilise avatuse defineerib tihtipeale keskkonna kasutusviis ja selle tihedus. A’priori loetakse avatuse aluseks ühiskondlik kasutusviis. Samas, lihtsalt avatud kasutusviis ei taga linnaruumi piisavat kasutustihedust olukorras kus inimeste arv on piiratud. Jääb kaks võimalust – luua mingi funktsioon, mis koos vastava keskkonnaga toob mujalt linnaruumist kohale piisavalt inimesi, et tekiks vajalik tihedus või siis kasutada alal juba olevaid funktsioone ja inimesi neid planeeringuliste vahenditega vajalikult suunates. Esimese variandi miinuseks on linna muutumine kaootiliseks, mille tulemusena ei teki enam kuskil piisavat kontsentratsiooni – jääb vaid pidev sõelumine erinevate hajaliasuvate „põnevate ruumide“ vahel. Teise variandi ohuks on poolprivaatsete ruumiolukordade teke, kus võõras pole enam alati teretulnud. Antud juhul sai valitud siiski teine variant. Ala elutegevust toetav eluruumide nägu sai pööratud jõe poole. Jõe ja hoone vahele sai kavandatud ülipikkadest rõdudest koosnev tehismaastik, mille all oleva postiderägastiku vahel saaks jalutada võõras ning mille kohal rõdudel toimuksid privaatsed piknikud. Paadisilla kohale sai hoone esimesele korrusele kavandatud piklikud panipaigad, mis sobituksid kenasti kergemate veesõidukite hoidmiseks. ?Ujula tänava poole jäi hoone nö kaubanduslik nägu - supermarket ja äripindade pääsud. Erinevaid funktsioone tähistavad ka fassaadimaterjalid. Nii on elupoole valdavaks materjaliks puit, ning äripool torkab silma oma betoonribidega, mis unifitseerides hoone, moodustavad silmale harjumuspärase märgi supermarketist – suletud kasti. ?Hoone funktsioonide paljusus tekitas intrigeeriva mõtte lahendada hoone omamoodi elamiskapslina, mis lisaks hoonesisestele funktsioonidele seob endas ka privaatsed välised rekreatsioonialad rõdude ja katuseaia näol. Algse idee kohaselt pidi olema hoone keldrikorrusel ka elanikele ja kontorite töötajatele mõeldud, suletud parkla. Viimane oleks lõpule viinud funktsioonide sidususe teiste omasugustega - hoonest väljumata oleks olnud võimalik istuda oma transpordikapslisse ja dokkida mõni aeg hiljem teise samasuguse elamismasinaga. Parkla jäi maa-alla siiski rajamata ja ehk ongi nii hea. Arvutikeskne maailm on oma eluvõimetust juba tõestanud. Ka sellest elamismasinast peab nüüd inimene lõpuks siiski väljuma, suhtlema teistega, jalutama kui mitte rohkem, siis vähemalt oma autoni eemal parklas. Tekib elu ka hoone ümber ja jõe ääres. Maa-alusest parkimisest loobumise hinnaks oli olemasolev Konsumi hoone. See tuli pea täielikult lammutada. Säilis ülejäänu idee raamistik – lisaks iga funktsiooni eraldi teenindavatele pääsudele, liftidele on hoones ka nö kohalikele mõeldud privaatne lift, millega pääseb elanik poodi piima järele või hoopis oma kontorisse. Samuti rakendus töösse privaatne katusaed, mis päeval on kontoritöötajate rekreatsiooniala, õhtul muutub sujuvalt elanike käsutuses olevaks õueks. ?Praktiline pool oli nagu ikka – pooled rõdud ja postid jäid linnavalitsuse juriidiliste hammasrataste vahele; hoone ehitati ehitusbuumi tipus, proletariaadi diktatuuri tingimustes; mõned detailid nagu elupoole puitraamide metallosade katmine puiduga ning majandushoovi varjestav metsviinapuudesse uppuv võrkaed ootavad veel oma aega; peatselt valmib söögiasutus ning varsti saab linn ehk ka planeeringujärgse paadisilla valmis… ?Hetkel kõik töötab. Maja on asunud elama oma elu. Juba on tekkinud esimesed isetekkelised täiendused hoonele. Tulevikus õnnestub ehk vana Konsumi kohale paigutada mõni tugevam hoonestusmaht, mis korrastaks hetkel sel kohal pisut laialivalguvat linnaruumi.
