Arhitektide Liit

© 2008—2017

EAL-i aastanäitus

visioon / 2014 / kuraator: b210 / kaasautor: Henn Runnel

Laste jaoks loodud mängimise kohti saab põhimõtteliselt jaotada atraktsioonidele või ruumidele orienteerituteks. Esimesel puhul täidab atraktsioon (või mitu) ettekirjutaja rolli: on täpselt paika pandud, mida esemega teha saab ja reeglina on muudmoodi lähenemised keelatud/tõkestatud. Selliste kohtade puhul osutuvad laste seas liidriteks need, kel on vastavale atraktsioonile vajalikud oskused enim arenenud – kiirus, pikkus, käte jõud jne. Erinevatest ruumidest konstrueeritud mängimise paigad võimaldavad teistsuguste liidrite esilekerkimist, sest vähema ettemääratusega ja seega rohkemate võimalustega kohad soosivad lisaks füüsilisele võimekusele loovust ja fantaasiat ning painduvad rohkem vastavalt kasutaja omadustele. Põhiline märksõna on võimaldavus – see on pigem varieeruv aste kui fenomen/nähtus iseenesest. Keskkond peab pakkuma midagi sellist, mida laps tajub tegutsemispotentsiaalina, kuid mis ilmneb kättesaadavana alles siis, kui lapse tunnusjooned (füüsilised mõõdud, võimed, sotsiaalsed oskused jne) ja isiklikud kavatsused klapivad keskkonna omadustega. Põhimõtteliselt on keskkonna potentsiaalsete võimaldavuste komplekt lõppematu.