Arhitektide Liit

© 2008—2017

Cenotaph for passed heads of state of Estonia

Location: Metsakalmistu, Tallinn
Year: 2013
Type: Open competition
Status: I Prize
Team: Joel Kopli, Koit Ojaliiv, Juhan Rohtla, Eik Hermann

Ideekavand pakub välja laine motiivi: see kannab endas nii jätkuvuse kui katkestuse, elu ja surma teemasid, nii traagikat kui suutlikkust toimunust üle saada ja edasi minna.

Pidasime vajalikuks loobuda monumentaalsest vormikeelest maastikusse sobituva, tundlikuma ja tagasihoidlikuma vormikeele kasuks, mis oleks sellegipoolest kohane ja mõjuv. Metsakalmistu on iseloomult maastikuline, mitmekesise liigenduse ja haljastusega kalmistu, milles sirgjoonte asemel domineerivad loodusele omased ümaramad, viltusemad vormid. Sama aspekti rõhutavad ka hauaplaatide iseloomulik asend — eriti Kuulsuste Künka ümbruses on need asetatud maapinnale kaldu — ja maastikusse sulanduvad hauakohad. Lisaks soovisime vältida võistlustöö ja Konstantin Pätsi perekonna rahula vormide “konflikti”, võistlemist tähelepanu pärast. Selle saavutamiseks võtsime eeskuju Lennart Meri perekonna hauaplatsi lahenduselt: eemalt pea märkamatu, maapinna vormidesse vaid minimaalselt sekkuv, ometi moodustab omaette mõjuva ruumi.

Võistlusala ligipääsuteed ääristavad nimekate eestlaste hauad, millest igaüht kogesime kui omaette emotsionaalset võnget või tukset. See tingis vajaduse mõtelda võistlustööst kui suurema amplituudiga võnkest: on ju planeeritav kenotaaf mõeldud mälestama mitte üht, vaid üheksat Eesti ajaloos olulist rolli mänginud inimest. Sellest jõudsime omakorda kenotaafi mahulise ideeni, milleks — nagu mainitud — on laine.

Laine elusal, Metsakalmistu maastikusse hästi sobituval dünaamilisel vormil on oma liikuvuses selge paralleel inimese eluga: algne jõukogumise faas; elujõulisuse faas, mis päädib tagasimurdumisega; hääbumise faas. Nii saab laine oma kujundlikkuses jutustada kahte lugu korraga: riigivanemate katkenud elude ja noore Eesti riigi katkenud iseseisvuse lugu.

Vorm, milles laine on tagasimurdumise hetkel peatatud, annab ühtaegu edasi nii elujõulisust ja aina võimsama kasvu lootust kui ka ebastabiilsust, hääbumise ja hapruse hoiatust: iga kõrghetk on mööduv; meie elud, aga ka meie riik on midagi, mida ei saa võtta endastmõistetavalt.

Tagasimurdumise hetk on laine elus seega kahetise tähendusega: see märgib katkestust elujõu vahel, mis oli, ja raugemise vahel, mis ees seisab. Riigivanemate puhul, keda käesolev kenotaaf mälestama on mõeldud, kerkib sama teema valusa järjekindlusega esile: teguderohked ristunud eluliinid, mis pea samal ajal järsult ja vägivaldselt katkesid. Nii saab meie lahenduses lainest ühtlasi ajajoon, mille tagasimurdumise punkt kaheks jaotab: vasakul pool lahtine, pilgule avatud, “lainet koguv”, elu, tegude, omariikluse osa; paremal pool suletud, allapoole ja endasse pöördunud, surma, kadunuksjäämise, okupeerituse osa. Katkestusemomendi toob esile ka kenotaafi tekstilise osa kujundus: riigivanemate sünni- ja surma-aastad on nimede alla eraldi reale toodud, nii et surma-aastate ühtelangemisest tekib mõtlemapanev ja valus refrään.

Ajajoon algab maapinnast ja saab laine viimases otsas uuesti maapinnaga kokku, luues lootuse uueks laineks, uueks alguseks. Omariiklus on taastatud, püsinud nüüdseks juba kauemgi kui enne okupatsiooni. Riigivanemate pingutused ei olnud asjata. Ehk parandab aeg kõige suuremad haavad, ilma et olnu päriselt ununeks.