Arhitektide Liit

© 2008—2021

Villa Soorinna külas

Koht on kui ideaalmaastik, millest kumab unistatud looduse ja ajaloo lähedust, kutsudes ennast taasavastama. Loodus on siin avaram kui mistahes muu asi ja samal ajal kammerlik – paisjärv, vee langemine ja mühin, kärestik koos väikese jõesaarega, soojendav õhtupäike, rohelus, vabad müürid… Kus on piir looduse ja arhitektuuri vahel? Milline on nende õige mõõt ja tasakaal? On öeldud, et arhitektuur algab seal, kus lõpeb loodus. Aga kus ta siis algab? Maja peabki andma küsimustele vastuse.

Uus maja kaob loodusesse ja vanade müüride vahele, üllatades vaatajat alles lähemale tulles. Parem on, kui uus maja ei ole vaadeldav Loo-Andineeme teelt ja mujaltki, välja arvatud oma alalt. Hektari suurusele alala pääs ei ole piiratud, kuid pääs majja on võõrale raskesti ülesleitav. Jõudes maja ette muutub tekkida jõudnud nostalgia ootamatult moodsaks teravuseks.

Kasutades loodslikku kõrguste erinevust, on maja katusepind kokku viidud paisu ja tee tasapinnaga, katuse ja maapinna seob üheks rohelus. Nii on maja maastiku osa, mille üks külg on maakoore alt irvakil nagu kõrgem jõekallas ja millest moodustub fassaad, mis avaneb jõe ja päikese poole hommikust loojanguni.
Maja ees on kaetud terrass, mis on looduse ja maja vahel ja mis kasvab üle sillaks, mis viib jõe teisele kaldale. Toa ja välisruumi vahel on klaaspind, mis talveks kaetakse puidust pinnaga  s.o liugluukidega, milles on piilumist lubavad praod. Talvel pole midagi muud kui lumi, paekivimüürid ning puidust sein.
Siseuumi hämarasse ossa langeb valgus läbi katuses oleva valgusakna. Olemasolevad paekivimüürid inspireerivad kasutama erinevatest materjalidest tasapindu, ükski materjal pole eelistatud teiste ees, materjalid on nii uued kui vanad koos: betoon, naturaalne put, paekivi, tsingitud teras. Endises veskis olid rauast võllid ja hammasrattad, sama meeleolu annavad edasi murukatuses roosteplekist korsten ja valgusakna küljed.

Arhitektuur: TÕNU LAIGU, KADRI KERGE
Sisekujundus: Mari Kurismaa
Date: 2006